Innovatsioonimudel TIM

Meie grupp otsustas tegelikult koostada Google Sites abil innovatsioonimudelite koond- õppematerjali, et info oleks kompaktselt ühes keskkonnas. Lisan siia nii lingi kui ka minu peatüki sisu.

Tehnoloogiaintegratsiooni maatriks (TIM) pakub raamistikku, et kirjeldada ja suunata tehnoloogia kasutamist õppimise parandamiseks.

Maatriks koosneb viiest horisontaalreast, mis iseloomustavad õpikeskkonna omadusi: aktiivne, ühine (koostöö), konstruktiivne, autentne ja eesmärgistatud.

Viies vertikaaltulbas on tehnoloogia integratsiooni omadused: sisenemine, vastuvõtmine, kohandumine, infusioon ja muutumine (transformatsioon).

Tehnoloogiaintegratsiooni maatriks töötati välja Lõuna-Florida osariigi ülikoolis, Hariduskolledžis.

Maatriksit tutvustaval lehel (TIM, 2009) on ainetundide kaupa välja toodud lühikesi näidisvideosid, mis aitavad iseloomustada maatriksi erinevaid lahtreid. Lisaks leiab sealt ka info, mille abil saab õpetaja hinnata oma tunde. Veebis kasutatav hindamisvahend TIM-O annab sisestatud andmete põhjal ülevaate, millises lahtris maatriksis on sinu tegevus ning kuhu edasi liikuda.
Welsh jt (2011) on rõhutanud, et maatriks toob hästi esile samm – sammulise arengu ning samas rõhutatakse, et viimases “muutuse” veerus on tegemist õpilaste aktiivse kaasatusega, kus õpetaja on vaid juhendaja ning enamus valikuid ning õppimist on õpilase teha.
Hornack (2011) toob välja olulise punktina tehnoloogia sidumise õppekavaga, mis omakorda aitab õpetajal aina kõrgemat taset saavutada.
Domine (2006) on lähenenud väga lühidalt ning praktiliselt, tuues välja neli punkti, millest hindamist ja muutust alustada. Kõigepealt on vaja kaardistada oma võimalused (teha inventuur), seejärel eesmärgistada õppekava (lõimimisvõimalused), panna paika õpetamisstrateegiad ning viimaseks tuleb lahendada võrrand ehk püüda tulemused maatriksisse paigutada. Siinkohal rõhutab ta, et õpetajal on keeruline erinevate hindamismudelite vahel valida ning positiivse tulemuse asemel võib tekitada see rohkem segadust ja vastumeelsust.

 

Kasutatud materjal:

  • Domine, V. (2006). 4 Steps to Standards Integration. Learning & Leading with Technology, v34 n3 p22-25 Nov 2006
  • Hornack, A.M., (2011) Technology integration matrix.
  • Marcovitz, D. & Janiszewski, N. (2016). Technology, Models, and 21st-Century Learning: How Models, Standards, and Theories Make Learning Powerful. In G. Chamblee & L. Langub (Eds.), Proceedings of Society for Information Technology & Teacher Education International Conference (pp. 721-726). Savannah, GA, United States: Association for the Advancement of Computing in Education (AACE). Retrieved November 13, 2017 from https://www.learntechlib.org/p/171759.
  • Technology Integration Matrix.(2009). A video resource supporting the full integration of technology in Florida schools. Retrieved from http://www.fcit.usf.edu/matrix/
  • Welsh, J., Harmes, J.C., Winkelman, R. (2011) Florida’s Technology Integration Matrix. Principal Leadership.
Advertisements

1:1 arvutikasutus ja õpikeskkondade arengusuunad

Neljas ja viimane teema on 1:1 arvutikasutus ja õpikeskkondade arengusuunad. Teema tundub väga huvitav. 1:1 arvutikasutus ning nutiseadmete kasutamine õppetöös on juba mõned aastad olnud haridusmaastikul kõneaineks. Siiani on see tundunud asjaarmastajate- õpetajate teema, kuid nüüd seoses Digipöörde programmiga jõuba see õnneks kõigi õpilasteni. Sirvides õpilaste digipädevusmudelit on hea meel tõdeda, et kaardistatud on kõik kooliastmed. Mina pöörasin rõhku just esimesele kooliastmele, kuna olen sellega tihedamalt seotud- poeg õpib kolmandas klassis (ja pole veel siiani arvuteid ega nutiseadmeid õppetöös kasutama hakanud), koolieelserühma õpetajana valmistan tulevasi õpilasi ette (algteadmised netiketist, turvalisusest ning vahenditest) ning robootikaringi juhendajana rõõmustasid mind eriti programmeerimisalased pädevused. Õpilaste digipädevusmudel on tõeliselt hea materjal, mille põhjal töötada koolis välja süstemaatiline lähenemine uute oskuste lõimimiseks teistesse ainetesse. See aga seab õpetajad fakti ette, et nüüd on see siis käes- ja enam pääsu pole. Tutvudes ka e-Koolikotiga oli minu suureks üllatuseks seal ka alushariduse blokk, millest mul aimugi polnud. Sukeldusin huviga materjale sirvima.

Tihti on aga haridusasutused pugenud peitu fakti taha “meil pole vahendeid”, mille peale soovitatakse kasutada VOSK lähenemist. Kahjuks on minu kogemus näidanud, et tegelikult ei ole probleem vahendite puuduses, vaid õpetajate valmisolekus neid ka kasutada. Võta Oma Seade Kaasa toimib väga hästi ülikoolides, kus enamus tudengeid (olenevalt küll erialast) on arvestanud sellega ning ülikooli astudes investeerivad sülearvutisse. Minagi ei suudaks oma õpinguid ülikoolis ettekujutada ilma oma sülearvuti ja mobiilseadmeta, mis aitab mul grupitöid elavdada (suhtlusvõrgustikud), kiiresti dokumentidele ligi pääseda (olles kus iganes) või õppejõuga meile vahetada. Eelmisel nädalal sain aga ühe halva üllatuse osaliseks- nimelt mu uhiuue arvuti võrgukaart lakkas töötamast ning ma pidin ona sülearvuti viima garantiiremonti- terveks kuuks!!! See oli alles valus hoop- keset kõige kiiremat õppesessiooni olen ma oma seadmest ilma! Õnneks toetab mind siiani mu mobiilseade ning Google ülivõimsad lahendused.

Üldhariduskoolides see siiani nii hästi veel ei toimi- õpilastel on väga erinevad võimalused vahendite soetamiseks (millele pakub ka Digipööre lahendust).  Ja isegi kui vahendid oleksid enamusel olemas (mis tegelikult ka on), on tegemist erinevate vahenditega (androidid, IOSed). See seab õpetajale suured nõudmised, et toime tulla paljude erinevate seadmete käsitlemisega. Seega on siiani haridusasutuses toiminud pigem variant, et kool püüab ise investeerida ja leida ka lisavahendeid erinevatest programmidest vahendite soetamiseks. Mulle tundub, et eelmise õppeaasta lõpus ning selle õppeaasta alguses on palju toetust tulnud ka riigilt. Näiteks tean mitut põhikooli, kes said robootikaringi loomiseks algkapitali. Lisaks Digipeegli programm, mis innustas koole ka oma hetkeolukorda hindama ja tulevikueesmärke kaardistama.

Minul on lasteaia koolieelses rühmas kasutusel üks nutitelefon, millega põhiliselt pildistame (ja jagame emmedele- issidele pilve peale) ja vahel kasutame ka mõnd põnevat äppi (nt google earth, quiver). Lisaks kasutame ka mõne ülesande juures tahvelarvuteid (1:1), millega siis kirjutame tähti (Doodle) või mängime Siili mänge (Hedgehog academy). Olen kasutanud rühmaõhtutel koos vanematega ka qr-koode seiklusmängudes.

Üheks uueks leiuks on Coding Games for Kids- learn to code with play (nii android kui ios). Juhendades robootikaringi lasteaias vajasin mõnd lihtsat ning lastepärast mängu, millega algust teha. Olles juba Beebotidega tuttavad, oli lihtne antud mängule üle minna- noolepiltidega programmeerimine oli väikelastele arusaadav ning jõukohane. Samas sai iga laps valida endale meelepärase sisuga mängu (tuletõrjuja, prügiauto, õhupall, koletis jne) ja sõrmega ikoonid õigesse järjekorda lohistada. Kahjuks on see tasuta saadaval vaid selle aasta lõpuni.

Enda üks viimaseid häid leide on Duolingo– võõrkeele õppimiseks kasutatav äpp.

Elukestvaõppe strateegiaga olen juba eelnevalt kokku puutunud, oli au kuulata ka Kristi Vinteri ettekannet uue õpikäsituse teemadel ning eelmisel nädalal sain valmis ka Innovatsioonipoliitika analüüsi, milles toetusin samuti antud dokumentidele.

Minnes nüüd aga eriti põneva teema juurde- Horizoni raport, millest valisin koolide kohta käiva dokumendi. Raport tugineb pikaajalisele uurimistööle ning on üheaegselt nii sügavuti analüüsitud kui ka väga ülevaatlikult esitletud.

Põhimõtted:

  1. Õppimisviiside muutmine nõuab ka kultuuri muutmist- koolid peavad olema valmis vastu võtma uusi ideid ja rakendama neist edukaid. Lisaks seab see juhtimise uude valgusesse.
  2. Õpilased on loojad- aktiivõppemeetodite rakendamine, robootika ja programmeerimine nõuavad keerukat kompleksmõtlemist ning probleemidelahendamisoskust, mis valmistab õpilasi ette päriselu väljakutseteks.
  3. Inter- ja multidistsiplinaarne õpe- seosed ning lõimimine erinevate õppeainete vahel
  4.  Tehnoloogia laiaulatuslik kasutamine ei võrdu koheselt õppija edukusega. Tehnika on vahendiks, kuid ei tähenda, et õpilane peaks panustama õppimisse vähem.
  5. Õppimise mõõtmine on üheks sisendiks, et mõista õppimise tulemuslikkust ning sellele vastavalt rakendada muutusi
  6. Õppimine peab ulatuma kaugemale, kui lihtsalt tehniliste vahendite käsitlemise oskus. Digitaalsete keskkondade sügavuti mõistmine annab võimaluse õpilasel uues keskkonnas paremini kohaneda ning koos teistega ka seal sisu luua.
  7. Autentne õppimine on hädavajalik. Olles ise aktiivne osaline aitab see saadud kogemus õpilasel tõsta enesekindlust ning on samas ka uudishimu tekitav.
  8. Head õpetajat ei asenda ükski robot. Õpetaja roll lihtsalt muutub (nagu ta on seda aastate jooksul pidevalt teinud). Õpetaja aitab liikuda projekti ühelt ülesandelt teisele, jagades vajadusel juhiseid. Samas on koolidel ka laiem eesmärk- juurutama elukestvaõppe harjumusi ning koolikultuurid peavad julgustama, premeerima ja levitama tõhusaid õpetamismeetodeid.
  9. Arvutuslik mõtlemine õppekavas- info kogumine arvuti abil, jagamine see väiksemateks osadeks ning mingi mustri leidmine- need on digitaalmaailma edu alused.
  10. Õpperuumid peavad peegeldama uut õpikäsitust- aktiivõppe ning tehnoloogia kasutamiseks sobilikud ruumid.

Trendid:

1-2 a

  • Kodeerimise kirjaoskus- reeglite esitamine programmeerimiskeeles, mille tulemusena hakkab arvuti/robot vms täitma etteantud käsklusi. Aitab kaasa õpilaste loogilisele mõtlemisele, probleemilahendamisoskusele ning arvuti paremale mõistmisele.
  • STEAM- teadus(S)-, tehnoloogia(T)-, inseneri(E)- ja matemaatika(M) õppekavade sidumine läbi erinevate programmide. Nüüd on lisatud ka kunsti (A), disaini ja humanitaarteadused  STEMi õppekavadesse. Multidistsiplinaarne lähenemine, kus esitatakse õpilasele terviklik teema, mida nad uurivad vastavalt oma teadmistele, otsivad küsimustele vastuseid, jagavad oma teadmisi kaaslastega ning leiavad koos uusi lahendusi probleemide lahendamiseks.

3-5 a

  • õppimise mõõtmine
  • õpperuumide ümberkujundamine

5 a-…

  • Innovatsioon koolikultuuri
  • Sügavamad õppemeetodid

Käesolev teema oli põnev ning aitas pilgu tulevikku suunata. Nii elukestvaõppe strateegia kui ka Horizoni raport on minu jaoks isiklikult väga meelepärased dokumendid, kuna nendes esitletud tulevik ning arusaamad on minu maailmavaatega sarnased. Tegelikult on paljud uue õpikäsituse punktid meil lasteaias juba rakendamisel ning robootikaringi juhendajana saan pakkuda paljudele kooliõpilastelegi võimalust tutvuda STEAM lähenemisega.

Kasutatud materjal:

Freeman, A., Adams Becker, S., Cummins, M., Davis, A., & Hall Giesinger, C. (2017). NMC/CoSN Horizon Report: 2017 K–12 Edition. Austin, TX: The New Media Consortium.

Teadmiste omandamise, kogumise, jagamise ning rakendamise protsessid, süsteemid ja tehnoloogiad

Töötasin läbi loengumaterjalid (Moodul 3: sissejuhatus) ning inglise keelsed õpiobjektid, kuid teema tundus üpris mitmetasandiline ja keeruline.

Lugesin Laanpere ja Tammetsi mõistekaardi õpiobjektist, et visualiseerimistehnika abil saab teadmust struktureerida ning mõistetevahelisi seoseid paremini välja tuua. Seega sain ma idee luua graafiline lahendus ka antud teema illustreerimiseks. Küll aga pole minu loodud mõttekaardil eraldi väljatoodud mõistete vahelisi seoseid, seega pole see õige näide mõistekaardist. Siiski aitas see minul teemast lihtsamalt arusaada ja mõisteid süstematiseerida.

 

Teadmusjuhtimine koosneb kahest suurest komponendist: protsessidest ja süsteemidest.

Teadmusjuhtimise protsessid on kõik protsessid,mille eesmärk on muuta organisatsiooni töötajate teadmised ja oskused organisatsiooni teadmuseks ning rakendada seda teadmust organisatsiooni eesmärkide nimel. Protsessipõhised mudelid eristavad erineva arvu protsesse ja ka protsesse on nimetatud mitut moodi. Tihtipeale vaadeldakse teadmusjuhtimise protsesse väga detailselt ning eristatakse teadmiste ja teadmuse omandamist, loomist, kodifitseerimist, edastamist, juurdepääsu, rakendamist ja taaskasutamist organisatsioonis ja organisatsioonide vahel.

Teadmusjuhtimise süsteemid aitavad organisatsioonil oma eesmärke paremini täita kogudes, jagades ja rakendades teadmisi. Süsteemid jagunevadki:

  • teadmushõive ja kogumise süsteemid- teadmust kogutakse nii organisatsiooni seest kui väljast.
  • teadmuse jagamise süteemid- väljendatud teadmus ja vaiketeadmus edastatakse teistele inimestele. Teadmiste jagamise süsteeme on klassifitseeritud vastavalt nende iseloomulikele omadustele:
    • Juhtumi aruandeandmebaase kasutatakse selleks, et edastada informatsiooni teatud juhtumite või rikete menetlemise kohta. Sellised andmebaasid tavaliselt kirjeldavad teatud juhtumeid ja annavad nende kohta selgitusi, kuigi nad ei pruugi sisaldada soovitusi.
    • Hoiatussüsteemid on loodud info edastamiseks negatiivse kogemuse või ilmingu kohta, mis on juhtunud või võib juhtuda. Neid süsteeme kasutatakse probleemidest teavitamiseks, mis on näiteks seotud tehnoloogiaga.
    • Parima kogemuse või hea praktika andmebaasid kirjeldavad äriprotsesse, mis on osutunud parimateks viisideks saavutada teatud eesmärke. Need sisaldavad hea praktika kirjeldusi koos vastava tehnoloogia, inimressursside jm vahendite kirjeldustega.
    • Kasulike õppetundide süsteemid kirjeldavad kogetud juhtumeid, mis võivad olla kasulikud töötajatele sarnastes situatsioonides.
    • Teadmiste lokaatorsüsteemid on repositooriumid, mis üritavad teadmisi organiseerida määratledes teatud spetsiifilisi teadmisi omavad eksperdid. Need on ekspertide teatmikud, ekspertiisisõnastikud, oskuste loetelud jms.
  • Teadmuse rakendamise süsteemid toetavad protsesse, milles teatud isikud rakendavad teiste inimeste teadmisi, kusjuures nad tegelikult ei ole ise omandanud või õppinud neid. Selliste süsteemide alla kuuluvad:
    • Ekspertsüsteemid: mõistet kasutatakse siis kui teadmussüsteem jäljendab inimeksperdi otsustusprotsessi ja “vestleb” kasutajaga sellise eksperdi kombel.
    • Otsuste vastuvõtmise süsteemid
    • Nõuandvad süsteemid
    • Vigade diagnoosimise süsteemid
    • Tehnoabisüsteemid

Lisaks mõjutavad teadmusjuhtimist infrastruktuur, mehhanismid ja tehnoloogiad.

Liao teadmusjuhtimise tehnoloogiad (2003):

  • teadmiste võrgustikud: Liao määratles teadmusjuhtimise võrgustikku kui tehnoloogilist raamistikku, mis on loodud erinevatest teadmusjuhtimisteooriatest: teadmiste loomine (Nonaka et al., 1996), organisatsiooniline õppimine (Heijst et al. 1997), organisatsiooniline innovatsioon (Johannessen jt, 1999), intellektuaalne kapital (Liebowitz ja Wright, 1999), strateegia juhtimine (Drew, 1999) jne.
  • teadmistel põhinevad süsteemid: Need hõlmavad kõiki rakendusi, mis aitavad juhtida organisatsiooni teadmisi, nagu ekspertsüsteemid, reeglipõhised süsteemid, grupitöö ja andmebaasi haldussüsteemid (Laudon & Laudon, 2002).
  • andmekaeve: Tyndale (2002) määratleb andmete kaevandamise kui “protsessi, mille abil valitakse, uuritakse,
    ja modelleeritakse suuremahulisi andmeid, et avastada varem tundmatud mustreid. “
  • info- ja kommunikatsioonitehnoloogia: Kasutades rakendusi või platvorme, mis kasutavad Internetti, sisevõrke või virtuaalseid privaatvõrke. IKT-d saab kasutada otsuste toetamise süsteemides, uues tootearendusprotsessis, organisatsioonilises õppimises, teadmiste edasiandmises, teadmiste integreerimises, ontoloogias, projekteerimises, teabe jagamises, e-õppes, simulatsioonis ja virtuaalsetes ettevõtetes (Liao, 2003).
  • ekspertsüsteemid: neid kasutatakse teadmiste kogumiseks. Selleks, et arvutid oskaksid neid teadmisi mõista, tuleb neid seadistada nii, et arvutid oleksid võimelised infot töötlema. Ekspertsüsteeme kasutatakse visualiseerimisel, hariduses, põllumajanduses, inimressursside juhtimises, projektijuhtimises, teadustehnoloogias, teabeotsingus (Liao, 2003).
  • andmebaasid: on andmekogu, mis on korraldatud paljude rakenduste tõhusaks teenindamiseks, koondades andmeid ja minimeerides koondatud andmeid (McFadden, Hoffer, & Prescott, 2000).
  • mudelid: “Modelleerimise tehnoloogia võib pakkuda kvantitatiivseid meetodeid subjektiivsete andmete analüüsimiseks, et esindada või omandada inimteadmisi induktiivse loogika programmeerimise või algoritmidega, nii et kunstlik intelligentsus, kognitiivteaduses ja muudes uurimisvaldkondades võiksid olla suuremad platvormid, et rakendada teadmusjuhtimise arendamise tehnoloogiaid. “(Liao, 2003).

Tyndale teadmusjuhtimise tehnoloogiate taksonoomia (2002):

  • intranetid
  • veebiprotaalid
  • sisuhaldus – veeb + andmekogud, failiserverid, dokumendihaldussüsteemid
  • dokumendihaldussüsteemid
  • informatsiooni otsimootorid
  • andmebaasid
  • elektroonilised avaldamissüsteemid
  • ühistöö.

Kiire tehnoloogiaareng on endaga kaasa toonud ka Web 2.0 ja sotsiaalmeedia arengu. Downes (2005) toob välja, et Web 2.0 tekkimine on pigem sotsiaalne revolutsioon kui tehnoloogiline revolutsioon. Web 2.0 tööriistad ja teenused soodustavad uusi ühenduvuse viise, suhtlemist, koostööd, teabe jagamist, sisuarendamist ja ühiskondlikku korraldust. See  kõik peaks looma hea platvormi teadmusjuhtimise jagamisele. Praktikakogukondi on kergem luua, kogemuste jagamiseks ning uue teadmuse loomiseks on hulgaliselt erinevaid “tööriistu”. Infot mitte ainult ei edastata, vaid luuakse ja omandatakse multimeediumite vahendusel. Blogide, wikide, RSSi loomine on aluse pannud ka minu tänasele e-õppimisele ülikoolis.

Kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud? Sellele aitas kõige paremini vastust leida Becerra-Fernandezi ja  Sabherwali (2010) tabel TJ-systeemid-ja-tehnoloogiad millest on hästi näha protsesside, süsteemide, mehhanismide ja tehnoloogiate omavahelised seosed.

 

Kui protsessid panevad paika neli põhilist suunda, siis süsteemid on nendele vastavalt seatud. Mehhanismid ja tehnoloogiad kujutavad tegutsemisplaani ja vahendeid, et protsess saaks läbi ettenähtud süsteemi teostatud. Näiteks: Teadmiste jagamine (protsess), mille eesmärgiks on teadmustevahetus (allprotsess). Selleks valitakse sobiv süsteem- näiteks praktikakogukonnad, kus omavahel suheldes teadmisi vahetada. Tehnoloogia pakub häid võimalusi sotsiaalvõrgustike ning ühistöövahendite näol, et praktikakogukonnatöö oleks võimalikult mugav ning efektiivne.

Kasutatud materjalid:

Downes, S. (2005), “e-Learning 2.0”, eLearn Magazine: Education and Technology in perspective, available at: http://www.elearnmag.org/subpage.cfm?section ¼ articles&article ¼ 29-1

Laanpere, M., Tammets, P. Mõistekaart õppetöös. Loetud aadressil: https://moistekaart.wordpress.com/lugemismaterjal/1-nadal/

Liao, S (2003). Knowledge management technologies and applications–literature review from 1995 to 2002. Expert Systems with Applications, Vol. 25, No. 2. (August 2003), pp. 155-164.

Virkus, S. & Machin, J. (2011). The Issues of Social Networking Tools

Virkus, S (2017) Moodul 3: sissejuhatus. Loetud e-õppekeskkonnas Moodle.

Virkus, S (2017) Moodul 4: sissejuhatus. Loetud e-õppekeskkonnas Moodle.

Innovatsioonitehnoloogia 2. loengu refleksioon

Kohe loengu alguses meeldis mulle see, et õppejõud oli oma uue loengu esitluse algusesse lisanud meeldetuletuse slaidi, mõistes, et tudengitel toimuvad loengud üpris pika aja tagant ning aineid on palju. Lisaks sain endale ka vahva keskkonna menti.com, millega reaalajas sõnapilve moodustada. Ehk saab teine kord enda töö juureski kasutada. Väga hea mulje jättis, kui õppejõud tõi näiteid projektidest, milles ta on ise kaasa löönud. Alati on meeldivam kuulata praktikut, kes teab, millest ta räägib, kui faktidega slaidiesitlust jälgida. Minu üllatuseks nimetati antud projektide konkreetse väljundina Digipeeglit. Otseselt sellest midagi täpsemalt ei tea. Eelmisel aastal pöördus asutuse direktor minu poole palvega samuti Digipeegli töörühma astuda, kuid hiljem selgus, et ei saanud kahjuks tiheda töögraafiku tõttu osa võtta. Küll aga oli mul väga põnev kohe loengu ajal lahti lüüa oma asutuse Digipeegli aruanne ning vaadata, mida põnevat sinna kirja sai. Lisaks oli mõnusaks ragistamiseks loovülessanne “peedist pesumasinale trummel”. Iseenesest on huvitva, kui erinevalt inimesed asju näevad!

Koduste iseseisvate ülessannetega püüdsin kohe varakult alustada. Kuna eelmiseks korraks olime rühmatööna välja valinud ühe organisatsiooni, selle tutvustuse koostanud, siis nüüd oli kohe hea sellega jätkata. Tutvusin antud asutuse Digipeegliga, uurisin, millistes valdkondades võiks toimuda hüpe järgmisele astmele- et ehk leian sealt mõne idee. Oma grupiga otsustasime Trellost üle kolida Google Classroomi, katsetades selle keskkonna võimalusi. Seega postitasin oma ideed digi-innovatsiooni jaoks just Classroomi, et algatada arutelu ja leida võimalik lahendus.

Innovatsioonipoliitikate analüüs nii Eestis kui Euroopa Liidus oli parasjagu keeruline ülessanne. Esialgu tundus EL-i dokumentide ning strateegiatega tutvudes, et see kohe kuidagi haridusvaldkonnaga ei haaku. Kuid mida enam ma materjalidega tutvusin, seda huvitavamaks läks. Leidsin juhise, kuidas muuta oma töökoht innovaatilisemaks- väärt lugemine ja hea leid, mida teistegagi jagada. Eesti kontekstis olin juba eelnevalt tuttav Elukestva õppe strateegiaga ning Praxise IKT uuringuga. Kui uuringutulemused selgusid, siis huvilisena osalesin paneeldiskussiooni kuulajana. Lootsin küll rohkem infot lasteaedade kohta, kuid siiski oli huvitav näha suuremat pilti ning kaasa mõelda. Lisaks valdas mind äratundmisrõõm, kui hiljuti külastatud konverents ning väärt artikkel ka teatavaid seoseid hakkasid looma.

Kirjutades aga oma asutuse näitel, kerkis esile hea ja uhke tunne- igal hommikul tööle sõites ma küll ülemäära palju enesemotiveerimisega tegelema ei pea, kuid nüüd teadvustasin seda enda jaoks sügavamalt- ma olen väga õnnelik, et saan töötada just sellises asutuses.

Kokkuvõtteks võin öelda, et nii kontakttund kui ka innovatsioonipoliitikate analüüs olid üllatavalt haaravad ning põnevad!

 

 

Innovatsioonipoliitika hariduses

Innovatsioon tähendab edasiminekut ning majanduslikku õitsengut. Euroopa Liidus tähendab see kõigi liikmesriikide heaolu ning võimet ajaga kaasas käia. Ettevõtted pingutavad, et olla üha enam efektiivsemad ning innovatsioon on üks lahutamatu osa sellest. Küll aga sõltub kogu Euroopa Liidu majandus ühtsest suunast- poliitikast, mis toetab ettevõtete ja ka töökohtade kasvu ning tulemuslikkust.

Euroopa Liidu majanduse kaasajastamise kiirendamiseks loodi spetsiaalsed strateegiad, mis aitavad tootmistehnoloogiaid uuendada ning innovatiivseid võtteid kasutada erinevates valdkondades. Komisjon on välja töötanud erinevad poliitikad, mis toetavad innovatsiooni eri valdkondades, põhiliselt programmi Horizon 2020 kaudu (https://ec.europa.eu/growth/industry/innovation/policy_en). Näiteks tooraine, metalli ja puidu valdkonnast võib leida lingi haridusega- tulevikutööstus vajab töölisi, kellel on oskused ning samas ka laialdane kogemus ja teadmised. Rõhutatakse riikidevahelist koostööd pakkumaks liikmesriigi kodanikele võimalikult head haridust. Lisaks tuuakse välja disaini olulisus- Euroopa 2020 a majanduskasvu starteegia juhtalgatus “Innovaatiline liit” (Innovation Union).  Ka töökoha innovatsiooni saab rakendada haridusasutuses. Eriti oluline on õpetajate endi innovatiivsus, mis oma väärtushinnangutega kandub edasi ju järgnevale põlvkonnale. Töökoha innovatsioon julgustab tegema positiivseid muutusi, olema töötajatel ja ka juhtidel loovad ning kaasama erinevaid sihtrühmi. Komisjoni algatusel ning EUWIN´i (European  Workplace Innovation Network) eestvedamisel on välja töötatud juhend, kuidas rakendada töökohas innovatsiooni (Your Guide to Workplace Innovation). Innovaatilised töökohad on tõenäoliselt õppivad organisatsioonid, kus on avatud struktuur, kaasatus otsustamisprotsessi, iseeneselik meeskonnatöö, tagasisidestamine. Küll aga tuleb silmas pidada, et innovaatiline peab sel juhul olema kogu ettevõte, osalisest katsetamisest ei piisa. Paljud ettevõtted töötavad siiani iganenud stiilis, kus ülemuse sõna maksis ning alluval tuli vaid käsku täita. Innovatsiooni elluviimiseks vajab ettevõtte julget juhti, kes laseb ka ülejäänud töötajatel otsustada ja kogu meeskonda, kes on nõus mõtlema ja käituma teisiti, kui harjutud. Tulemuseks on motiveeritud ning särasilmsed töötajad, kes on nõus panustama ning pingutama ühiste eesmärkide nimel.

EL riikide innovatsioonisüsteeme hinnatakse innovatsiooniindeksiga, mis koosneb 27 erinevast näitajast ning tulemused jagatakse nelja kategooriasse: tagasihoidlikud innovaatorid, mõõdukad innovaatorid, tugevad innovaatorid ja innovatsioonijuhid. Selle tulemusel saab iga liikmesriik end positsioneerida ning vastavalt oma tegevust ka analüüsida. Euroopa innovatsiooni tulemused (EIS, 2017) näitavad, et 2010-2016 aastal muutus ELi keskmine 2% võrra paremaks.

Eesti on mõõdukas innovaator, kelle tulemused võrreldes 2010 ja 2016 aastat on langenud 3,8% (European Innovation Scoreboard 2017). Tugevate valdkondadena on nimetatud finantssektorit, inimressursse ning innovatsiooni-sõbralikku keskkonda. Nõrgemate külgedena esines innovatsiooni valdkond (toote-, turunduse-, organisatsiooni-innovatsioon) ning seosed erinevate ettevõtete vahel. Küll aga ei saa väita, et Eestis ei tegeleta innovatsiooni teemadega. Haridus- ja teadusministeeriumi kodulehelt võib leida infot selle kohta, et Eesti teeb EL-iga koostööd, näiteks osaledes innovatsiooni raamprogrammis Horisont 2020 ning haridusvaldkonnas on ühised strateegiad väljatöötatud tööprogrammis “Haridus ja koolitus 2020”. Lisaks sellele on “Eesti elukestva õppe strateegia 2020” otseselt seotud innovatsiooniga. Uute digilahenduste juurutamine, õpivõimelise tööjõu arendamine ning uus õpikäsitlus haridusasutustes on hädavajalikud sammud, et tulevikus oleks meie riigi innovatsiooninäitajad vähemalt EL-i keskmised. Ometi on siiani Eesti paistnud silma oma kõrgete haridusnäitajate ning lennukate ideedega- Skype, e-riik, piimhappebakterid ME-3, Myoton jne. Küll aga on need siiani jäänud üksikuteks “kõrgeteks tippudeks”. Innovatsioon üldisemalt aga vajab laiemat pinda erinevates ettevõtetes ning tegemistes. Seega on väljatöötatud strateegiad, mis aitavad kaasa innovatsiooni laiemale levikule.

Kui vaadelda haridusmaastikku eraldi, on tegelikult uus õpikäsitlus ning digiinnovatsioon juba üsna levinud. Lisaks aitavad kindlasti arengule kaasa ka riiklikult rahastatud ning koordineeritud erinevad programmid- õpetajate ning koolijuhtide koolitused ning arendusprojektid (Riigi Teataja). Muutes õpetajate ning juhtide arusaamu, rakendades reaalseid tegevusi muutuste elluviimiseks ning teha seda laiapõhise projektina, on eeldatavad tulemused juba peaaegu käega katsutavad. “Elukestva õppe strateegiast 2020” leidsin mõned huvipakkuvad punktid- õpetajale töötasu määramine vastavalt tema tööpanusele ning tulemuslikkusele, koolijuhtide pädevusnõuete hindamine ning, nagu erialast võikski arvata, digipööre. Õpetajate töötasu on juba aastaid kirgi kütnud ning kui tulevikus strateegiakohaselt hakataks ka süsteemi muutma, on oodata “põnevaid” aegu. Usun, et see muutus tooks kaasa suure pahameele õpetajate seas (eriti, kes siiani on vähemaktiivsed olnud), aga samas praegune olukord, kus “õhinapõhised” õpetajad panustavad oma töösse lugematuid tunde tasuta, on ka ebaõiglane. Ka koolijuhtide pädevusnõuded oleks teema, millele huviga kaasa elaksin. Olen arvamusel, et asutuse reputatsioon ning “hing” sõltuvad suuresti juhist ja tema stiilist. Seega juhi arusaamu mõjutades on muutuse mõjuulatus märksa suurem, kui lihtsalt ühe inimese maailmavaade. Digipööre on juba hoogu kogumas- on üsna levinud digivahendite kasutamine lasteaiast kõrgkoolini. Kindlasti aitavad selle arengule kaasa erinevad arendusprojektid nagu seda oli näiteks Digipeegel.  Analüüsi tulemuseks oli asutuse digi-kaardistus, mis andis hea sisendi uute eesmärkide loomiseks. Asutus, kus mul on au töötada, võttis samuti antud projektist osa. Huvilisena oli hea jälgida, milliseks oli olukorda hinnatud. Napi ajaressursi tõttu kahjuks ise seekord töörühmas osaleda ei saanud. Küll aga saan ma kasutada ja nautida antud ettevõttes töötamise eeliseid. Nimelt võin julgelt väita, et see on üks innovaatilisemaid ettevõtteid, kus olen töötanud. Meie igapäevatöö suur osa on loovus, mida lastakse meil ka rakendada ja seeläbi olla ka eeskujuks õpilastele. Kuulates nädalake tagasi Kristi Vinteri ettekannet Tartus Lasteaednike Liidu konverentsil teemal “Uus õpikäsitus” ei olnudki seal midagi väga uut- pigem nagu põhimõtted ja meetodid, mida enda töö juures püüan rakendada. Lisaks vabadus oma tööd professionaalselt juhtida- usaldus ning vabadus ise otsustada ja kindlasti ka kaasnev vastutus. Asutuse sisekliima sõltub küll paljuski juhist, kuid samas saan väita, et rohkem sõltub see töötajast ja tema seisukohtadest. Kui juht julgeb olla innovaatiline- lasta käest nö kontroll ja lubada oma töötajatel ise vastutada, siis tegelikult sõltub kõik minust endast. Tean, et probleemide korral on mugav kedagi teist süüdistada, kuid siinkohal tuleb mängu õpetaja reflekteerimisoskus ja tahe midagi paremaks muuta.

Meie asutuse eesmärgiks on märgata iga õpilase individuaalsust ning suunata õppimist toetudes tema tugevustele. Ülimalt oluline on õpilaste terve maailmavaade ning positiivsus tuleviku suhtes. Mulle väga meeldis Anne Sullingu (2017) mõte sellest, et me peame julgema vigu teha. Juba väga noorena on lastele tekkinud arusaam, et eksimine ei käi õppimise ega õnnestumise juurde. Mind liigutas väga Grete Arro ja Kati Ausi (2015) artikkel uskumustest võimekuse kohta, kus toodi sarnaselt välja see, et õpilased peavad mõistma eksimuste tähtsust, õppimise sügavamat tähendust. See ei ole millegi lihtsalt päheõppimine, sest õpetaja käskis, vaid enesekindlus proovida peale ebaõnnestumist uuesti. Kui lasteaed tegeleb õpioskuste ja suhtlemisoskuste arendamisega, ei tohiks uus keskkond koolirõõmu röövida. Kui lasteaed tegeleb aktiivõppemeetoditega ja “probleemide” lahendamisega (projektõpe), peaks kool seda sarnases stiilis jätkama. Meie asutuse üheks väärtuseks ongi loovus ja meie oleme seda mõtestanud enda jaoks mitte ainult kunsti kontektsis, vaid ka teisitimõtlemises. Me julgeme olla omapärased, teha vigu ja neid tunnistada. Me tegeleme igapäevaselt “takistuste ületamisega”, leides selleks aina uusi viise ning kasutame oma tegemistes ka erinevaid digivahendeid. Mitte, et see peaks kogu meie elu juhtima, vaid meie otsustame, mis olukorras on mõistlik abivahendeid kasutada. Kindlasti peame oluliseks ka uue kirjaoskuse õppimist ning võimet analüüsida ja kriitiliselt hinnata erinevat meedia sisu.

Oma arutelu käigus mõistsin, et kui tahes kauged tunduvad Euroopa Liidu strateegiad, on need tegelikult meie igapäevaeluga tihedalt seotud. Innovatsiooni väärtustatakse nii kõrgel määruste tasandil kui ka lihtsas õppetegevuses väikeses lasteaias. Ja kui ma enne “Innovatsioonitehnoloogiate” ainet ei mõelnud oma tegevusele kui innovatsioonialgatusele (sest julged ja loovad lapsed, keda me täna õpetame, juhivad meie homseid innovatsioone!), siis nüüd on andnud see hoopis uue hoo ja sügavama mõtte kogu mu tööle.

Kasutatud kirjandus:

Arro, G., ja Aus, K. (2015, 11. dets) Õppimise hästi hoitud saladus. Õpetajate Leht. Loetud aadressil: http://opleht.ee/2015/12/oppimise-hasti-hoitud-saladused/

European Innovation Scoreboard (2017). European Comission Loetud aadressil: http://ec.europa.eu/growth/industry/innovation/facts-figures/scoreboards_en

Elukestva õppe strateegia 2020, https://www.hm.ee/et/elukestva-oppe-strateegia-2020

Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/102112016004

Sulling, A. (2017, 28. aprill) Eesti innovatsioonipoliitika vajab restart´i. Postimees: Arvamus. Loetud: https://arvamus.postimees.ee/4094313/anne-sulling-eesti-innovatsioonipoliitika-vajab-restart-i

Totterdill, P., Dhondt, S., Boermans, S. (2016) Your Guide to Workplace Innovation. EUWIN. European Comission. Loetud aadressil: http://ec.europa.eu/DocsRoom/documents/19187

 

 

 

Info- ja teadmusjuhtimine organisatsioonis: infrastruktuur, strateegiad, süsteemid, protsessid, tehnoloogiad.

Infojuhtimine on organisatsioonis kõige aluseks- kogu info, mida luuakse, hangitakse ja kasutatakse peab tagama ettevõtte edukuse ning tõstma tulemuslikkust.  Infopoliitika paneb paika selle, kuidas infot saadakse, jagatakse ja töödeldakse. Võib eristada kahel tasandil infopoliitikat- riiklikul ja organisatsiooni tasandil.

Bramani (2006) andmetel töötati välja esimesed ametlikud dokumendid infopoliitika kohta 1970. ndatel USAs ja Austraalias. Nüüdseks erinevaid infopoliitika alused riigiti. Eestis mõeldakse selle termini all kindlasti ka infoühiskonna arengut. Kõige laiemat definitsiooni pakub Braman (2011): “Infopoliitika koosneb seadustest, määrustest, seisukohtadest ja muudest otsustustest ning tegevustest, mis mõjutavad ühiskonna koostoimet, sealhulgas informatsiooni loomist, töötlemist, infovoogusid ning informatsioonile juurdepääsu ja kasutamist.” (Infovoog –informatsiooni liikumine algpunktist lõpp-punkti).

Organisatsiooni infopoliitikat on sõnastanud Orna (2008) nii: “Organisatsiooni infopoliitika on poliitika, mis organisatsiooni üldistele eesmärkidele ja prioriteetidele toetudes määrab kõige üldisemal tasemel informatsiooni kasutamise eesmärgid organisatsioonis ning selle, mida konkreetses organisatsioonis informatsiooni all mõistetakse, samuti põhimõtted informatsiooni juhtimiseks, inimressursid ja tehnoloogia informatsiooni kasutamiseks ning info väärtustamise.”

Organisatsiooni põhieesmärgiks on vältida riske ning toetada organisatsiooni toimimise tõhusust. Lisaks võib eesmärgid jagada kaheks: ülesannete- ja tehnoloogiakesksed ning organisatsiooni ja lõppkasutajakesksed.

Organisatsiooni infopoliitika eesmärk on:

  • seostada kõik informatsiooniga tehtavad toimingud organisatsiooni üldeesmärkidega;
  • toetada juhtimisotsuste vastuvõtmist ja tööülesannete täitmist vajaliku aktuaalse, täieliku, usaldusväärse ja objektiivseteabega;
  • anda alus vajalike ressursside otstarbeka paiknemise ja paigutamise üle otsustamiseks;
  • edendada suhtlemist, infovoogusid ja muid info seoseid organisatsiooni osade ja väliskeskkonna sihtgruppide vahel;
  • võimaldada informatsiooniga seotud tegevuste tulemuslikkuse hindamist organisatsioonis ning selle eri tasanditel ja valdkondades;
  • saada tagasisidet organisatsiooni arengust ja hoida või parandada organisatsiooni imagot.

Organisatsiooni infopoliitika määrab:

  • informatsiooni kasutamise eesmärgid ja prioriteedid, sealhulgas selle, mida antud organisatsioonis mõistetakse tööks vajaliku informatsiooni all;
  • infojuhtimise põhialused ja printsiibid;
  • põhimõtted, mille alusel organisatsiooni töötajaid infojuhtimisse kaasatakse;
  • infojuhtimise süsteemid;
  • infojuhtimist toetava tehnoloogia ja tarkvara;
  • inforessursid ja nende juhtimise ressursid;
  • kriteeriumid, mille alusel jälgida ja hinnata informatsiooniga seotud tegevusi ja teabe liikumist (Virkus, 2017).

Ühest mudelit infopoliitika väljatöötamiseks ei ole. Kuna organisatsioonid on erinevate eesmärkide, juhtimisstiilide ning inimressurssidega, saab parimal juhul kellegi poolt väljatöötatud mudeleid endale sobivaks kohandada. Infopoliitika loomiseks peab olema selge arusaam organisatsiooni olemusest, sise- ja väliskeskkonnast ning eesmärkidest.

Orna (1999) on toonud välja infopoliitika loomise neli põhietappi:

  1. alusuuring- organisatsiooni eesmärkide, struktuuri ja kultuuri analüüs
  2. infoaudit- infokaardistus, sh kasutatavad infovood, inimressursi ja infotehnoloogia
  3. tasakaalutabeli või -lehe loomine- saadud tulemuste võrdlemine organisatsiooni eesmärkidega
  4. poliitika loomine – koostatakse dokument, mis tulevikus tehtavate otsuste (strateegia jms valik) aluseks (Virkus, 2017).

Infostrateegia on ajaliselt piiritletud plaan, kuidas kasutada inforessursse võimalikult efektiivselt saavutamaks organisatsiooni eesmärgid.

Infostrateegia sisaldab:

  1. infotehnoloogia strateegia
  2. inimressursside strateegia
  3. infoteenuste strateegia
  4. infojuhtimise strateegia

Infovahendamine on infojuhtimise üks oluline osa, mis hõlmab endas olulise info jagamist vajalikele inimestele. Chun Wei Choo (2002) defineerib infovahendamist kui protsessi, mille kaudu organisatsioon vahendab ja jagab eri allikatest pärit informatsiooni ning mille tulemusena organisatsiooniline õppimine muutub sagedaseks ja laiapõhjaliseks, infootsing tavapäraseks ning luuakse ja sünteesitakse uut informatsiooni.

Infovahetus võib organisatsioonis toimuda:

  • vertikaalselt- info liigub juhilt alluvale (direktiivid, ametijuhendid, töötulemused jne) või alluvalt juhile (küsimused, ettepanekud)
  • horisontaalselt- info liigub samal tasemel: juhilt juhile, alluvalt alluvale, osakondade vaheline koostöö.
  • diagonaalselt- info liigub eri üksuste ja tasemete vahel, olenemata hierarhilisest paigutusest.

Levinumad infoedastusvahendid on isiklik suhtlemine, e-kiri, videokonverents, veebivestlus (chat), intranet, koduleht, telefon, lühisõnum, paberkandjal või elektrooniliselt edastatav info (nt memo, ringkiri, korraldus, infoleht, uudiskiri, siseleht), töökoosolekud, nõupidamised, õppepäevad, infotunnid ja teadetetahvlid või infostendid.  Nagu näha, siis on paljud infoedastusvahendid tehnoloogilised. Lisaks mõjutab üha enam organisatsiooni info edastamist ka sotsiaalmeedia. Iga sõnumi puhul tuleb valida kõige tõhusam meetod või meetodite kombinatsioon.

Infovahendamise strateegiad peavad aitama tagada töötajate infovajaduste rahuldamise organisatsioonis ning aitama kaasa uute teadmiste loomisele.

Organisatsioonis võib infovajadusi eristada erinevatel alustel:

  • isiku infovajadus –info, mida töötaja vajab talle antud tööülesannete täitmiseks;
  • otsustamisega seotud infovajadus –info, mis on vajalik otsuse tegemiseks;
  • ülesandega seotud infovajadus –info, mis on nõutav ülesande täitmiseks või tegevuse sooritamiseks;
  • protsessi infovajadus –info, mis on vajalik protsessi toimimiseks, teostamiseks või juhtimiseks (Virkus, 2017).

Et organisatsioon teaks oma infovajadusi ning ressursse viiakse läbi infoaudit.

Infoaudit on organisatsioonis tehtav süsteemne info kasutamise, infoallikate ja infovoogude hindamine, mille eesmärk on kindlaks teha, kas ja mil määral toetavad need organisatsiooni eesmärkide saavutamist.

Susan Henczeli(2001) väitel on infoauditi põhietapid

1)kavandamine (planning),

2)andmete kogumine (data collection),

3)andmete analüüs (data analysis),

4)andmete hindamine (data evaluation),

5)soovituste edastamine (communicating recommendations),

6)soovituste rakendamine (implementing recommendations),

7)jätkusuutlikkuse tagamine (the information audit continuum)

Infoauditi läbiviimiseks on vaja teha koostööd, kõiki töötajaid peab sellest teavitama, et eesmärk on selge ja ühine.  Auditi õnnestumiseks peab seda hoolikalt kavandama- panema paika eesmärgid, vajaminevad vahendid, ulatuse, kriteeriumid, andmete kogumise meetodid. Organisatsioonil on võimalus valida kas sise- või välisaudiitori vahel. Küll aga tuleks siinkohal kaaluda erinevaid plusse ja miinuseid. Webb (2008) on leidnud, et siseaudiitor tunneb küll hästi organisatsiooni, pääseb ligi tundlikule infole ning näeb lõpptulemusi, kuid samas ei pruugi ta saada vajalikke ausaid vastuseid, võib jääda hätta ajaliselt või meetoditega ning tõenäoliselt on keeruline mööda vaadata oma eelarvamustest. Samas välisaudiitor tunneb hästi metoodikat, on objektiivne ning saab ausamaid vastuseid, kui ta suudab piisavalt kiiresti usalduse võita. Lisaks võib ta olla häirivaks teguriks töökeskkonnas ning ta ei näe pikemaajalist mõju.

Teadmusjuhtimise infrastruktuur hõlmab kõiki tegureid, mis mõjutavad info ja teadmuse rakendamist eesmärkide saavutamiseks. Informatsiooni infrastruktuur ei tähenda üksnes tehnoloogilist IT, vaid sisaldab lisaks sellele ka sotsiaalset ning organisatsioonilist infrastruktuuri (Virkus, 2012). Info- ja teadmusjuhtimise infrastruktuur sisaldab pikaajalisi plaane, kuidas teadmusjuhtimist teostada. Organisatstiooni seisukohalt sisaldab infrastruktuur viit olulist komponenti:

  1. organisatiooni kultuur
  2. organisatsiooni struktuur
  3. organisatsiooni infotehnoloogia infrastruktuur
  4. üldised teadmised
  5. füüsiline keskkond (Becerra-Fernandez and Sabherwal, 2010).

Teadmusjuhtimise põhilisteks eesmärkideks on taaskasutamine ja innovatsioon. Teadmusjuhtimine sisaldab kahte olulist komponenti:
• Teadmusjuhtimise protsessid- teadmuse jagamine, loomine, rakendamine, väärtustamine.
• Teadmusjuhtimise süsteemid- informatsiooni ja teadmuse loomise ning jagamise hõlbustamine ning tänu sellele organisatsiooni edule kaasa aitamine- eesmärgiks innovatsioon või konkurentsieelis.

Teadmusjuhtimise strateegiad  pakuvad organisatsioonile tuge, et liikuda efektiivselt oma eesmärkide poole (mitte korrata vigu jne). Hea strateegia suudab näidata organisatsiooni hetkeolukorda, oskab seda võrrelda huvirühmade tulevikuootustega ning tuua välja erinevused nende vahel. Parimaks praktikaks on osutunud 1-3 a plaan, mis sisaldab konkreetseid soovitusi- reaalset tegutsemisplaani koos kulude, vahendite ja mõõdetavate tulemustega.

Teadmusjuhtimise tehnoloogiad on infotehnoloogia, mis aitab teadmusjuhtimist paremini hallata. Nt ekspertsüsteemid, arvutisimulatsioonid jne (Virkus, 2011).

Ülesanne 2

Analüüsitavaks organisatsiooniks valin tuttava haridusasutuse. Organisatsioon tegutseb kahes erinevas majas, mis infovahetuse seisukohalt on hea väljakutse. Asutuses töötab 50 inimest, kellest ühes majas 35 ja teises 15. Organisatsioonil on ühine direktor, kaks eraldi õppealajuhatajat ning lasteaia ja põhikooli personal. Mõlemas majas on töötajatel kasutusel sülearvutid, üle maja leviv traadita internet, printerid, projektrid jms. Ühiselt jagatakse robootikavahendeid ning fotoaparaati. Tehnoloogiatest on kasutusel pilveteenused, mille abil näiteks dokumente jagatakse ning ajurünnakuid koostatakse. Ka e-päevikud aitavad kaasa erinevate spetsialistide koostööle (nt kuuplaanide koostamine rühma-, kunsti-, liikumis- ja muusikaõpetaja poolt). Füüsilise keskkonna koha pealt on asutuse kaks maja väga erinevad- üks väga uus ja teine stiilselt vana. Siiski panustatakse palju turvalisse ning kaasaegsesse keskkonda- uued mänguväljakud, kaasaegsed õppevahendid jne.

Infopoliitika kohta eraldi dokumenti ei ole, kuid siiski võib leida kilde teistest dokumentidest. Näiteks on töösisekorraeeskirjades punkt, kus alluv on kohustatud vastama juhtkonna e-kirjale ühe tööpäeva jooksul või ametijuhendis kohustus osaleda iganädalastel infokoosolekutel. Samuti on reglementeeritud suhtlemine erinevate huvigruppidega ehk kohustus olla töö ajal kättesaadav nii telefonitsi kui ka meilitsi. Kindlasti üheks väga oluliseks teemaks on ka isikliku teabe haldamine (õpilaste isikliku info jagamise põhimõtted). Siiani on infovahetus sujunud probleemideta. Siiski vajaks asutus infoauditit ning täpset juhist, kuidas edasi liikuda.

Teadmusejuhtimine on samuti üsna reguleerimata, kuid osaliselt võib märgata teatud märke. Näiteks koolitusel osalenu annab uuest infost ja teadmistest ülevaate infokoosolekul. Kuigi koosolekud ka protokollitakse, saab sinna kirja lühikokkuvõte. Täpsemad materjalid liiguvad üldiselt osalenud õpetaja sahtli põhja. Küll aga võiksid need koolitusmaterjalid olla kogutud digitaalselt ning jagatud kõikide õpetajate vahel. Seeläbi tekiks väga hea materjalide kogum, mida on käepärane ja lihtne kasutada. Küll aga ei toimu eriti teadmiste jagamisi lasteaia ja põhikooli vahel, väljaarvatud tagasiside 1. kl õpetajalt uute koolilaste kohta (tähelepanekud, mida saaksid oma töö juures arvesse võtta lasteaiaõpetajad) ning vahel ühised koolitused. Kindlasti vajaks asutus kindlat strateegiat, mille abil oma eesmärke täita.

Kasutatud materjal:

Dalkir, K. (2011). Knowledge management strategy. Loetud aadressil: https://moodle.hitsa.ee/mod/resource/view.php?id=1081680

Virkus, S. (2011). Framework for Information and Knowledge Management

Virkus, S. (2012). Knowledge Management Infrastructure

Virkus, S.et al. (2017). Infoteadused teoorias ja praktikas.Kõrgkooliõpik. Tallinn: TLÜ Kirjastus

Personaalsed õpikeskkonnad (kolmas teema)

Kolmandaks teemaks on hajutatud arhitektuuriga ja personaalsed õpikeskkonnad. Sel korral oli artiklite valik märksa suurem, kuid siiski tekkis mulle kohene huvi Stephen Downes´i artikli “E-learning 2.0” vastu.  Tutvudes kiirelt kõigi väljapakutud artiklitega, paelus mind Downesi selge ja arusaadav väljendusviis ning huvitav tähelepanek: see, mis oli kümne aasta eest nii uudne ja radikaalne, on tänaseks saanud oluliseks osaks meie igapäevaelust.

Enne e-õppe arengusuundade kirjeldamist pöörab autor tähelepanu hetkeseisule. 2005 a seisuga oli põhiliseks e-õppe vormiks online-kursused, mille ülesehitus oli rangelt piiritletud ning üheselt paika pandud (nagu raamatutel). Samuti oli levinud õpihaldussüsteemid (LMS).

Ühe põneva trendina tuuakse välja “digitaalse põlvkonna” või “n-geeni” mõiste, mis iseloomustab internetikasutajaid, kes lähenevad tööle, õppimisele ja mängimisel uut moodi. Nad tarbivad infot kiirelt, mitmest allikast korraga, eeldades kõigele kiiret tagasisidet ning armastavad pidevat online- suhtlust oma sõpradega. Lisaks eelistavad nad meediat ise luua või alla laadida selle asemel, et osta raamat või cd. Õppimise valdkonnas on märgata “õpilase-keskse” disaini teket- ja see pelgalt mitte ei tähenda seda, et õpilasel on võimalus valida keskkonna taustavärv, vaid õppijal on kontroll oma õppimise üle. Õpilasekeskne õppimine on edukas, kuna sisaldab aktiivõpet, suhtlemist ning sisuloomet. Loomulikult muudab see ka õpetaja rolli.

Ja tegelikult muudab see  kogu pilti. “Avatud ühiskond” vajab andmete jagamist, vabavara ja avatud juurdepääsu. Eriti noorte jaoks on see juba iseenesest mõistetav. Ja seega on kogu tulevik sellest tugevalt mõjutatud. Mida me tulevikus vajame?

Veebis hakkas toimuma palju muutusi- alguse said suhtlusvõrgustikud. Üha enam sai veebis ainult lugemise asemel ka ise sisu luua/kirjutada. Veebi ei kasutatud pelgalt info otsimiseks. Pigem meenutas see nüüd kogumikku erinevatest vahenditest, platvormi, mis andis võimaluse infot luua, jagada, remiksida. See tundus ja käitus nagu võrk ning selleks ta ka sai. Heaks näiteks on blogid, mis on  tänu RSS seotud ning moodustavad omamoodi kogukonna. Sealt edasi tuli juba koostöövahendid, heli salvestamine, wikipedia- toimus sotsiaalne revolutsioon.

E-õppe seisukohalt on sotsiaalseks võrgustikuks praktika kogukonnad, kellel on ühised huvid ning nad jagavad omavahel infot. Küll aga oli algus siiski raske- populaarsus oli vaevaline tulema. Nüüdseks on blogide kasutamine suhteliselt levinud. Praegugi ülikoolis õppides on raske ettekujutada, kuidas me muud moodi oma töid teeksime. Blogimine pole nii formaalne- see sisaldab autori seisukohti ning mõtteid. Blogimisega mitte ainult ei tarbita uut infot, vaid juba sünteesitakse ning luuakse oma arusaam uuest teadmusest. Lisaks jääb kogu materjal portfooliona õpilasele alles, seda saab ka hiljem väga lihtsa vaevaga kasutada.

Samuti on väga levinud mängude kasutamine õppes. Õpilased mitte ainult ei mängi mänge, vaid loovad ise nende sisu. Seal saavad nad rakendada koheselt oma uusi teadmisi ning märkavad oma uutel teadmistel ka mingit kaugemat, suuremat eesmärki. Viimasel ajal on jõudsalt kasvanud ka mobiilse õppimise teemad- seal kehtivad samad põhimõtted, nagu e-õppes ikka ainult, et kõike saab teha märksa operatiivsemalt.  Ja tegelikult pole küsimus enam selles, kuidas õppida. Elamine on õppimisega niivõrd tihedalt seotud tänu info kiirele liikumisele ning pidevale kättesaadavusele, et me õpimegi igal sammul-õhtul bussis koju sõites uut äppi katsetamas, lõunapausil kiirelt mobiilist uudiseid lugedes või guugeldades sõnu, et teismelise jutust aru saada.

Oma skeemi koostamiseks kogusin pikalt hoogu. Ei suutnud leida sobivat lähenemist, mis tooks välja minu e-õppimisega seotud keskkondi. Tutvusin õppejõu lisatud materjalidega, otsisin abi kursusekaaslaste blogidest- igaühel oli oma nägemus ja tuum. Otsustasin asuda lihtsalt asja kallale- valisin skeemi koostamiseks draw.io, mis pakkus palju erinevaid võimalusi ja vahendeid. Tänu keskkonna pakutud erinevate skeemide leidsin minagi endale oma…

Sai ta siis ilus ja värviline. Sisaldab kolme sfääri, mis hetkel mu elus ringlevad. Kõik muu peab sinna vahele ära mahtuma. Kindlasti on igast ringist veel puudu mõned, mis hetkel meelde ei tulnud. Näiteks kodusest ringist jäi välja mobiiliäpp Duolingo, mis on alles väga uus “projekt”. Nagu jooniselt näha, kuulub enamus keskkondi ühisossa, ehk siis kasutan sarnaseid keskkondi nii tööl, kodus kui ka koolis. Ja need täienevad pidevalt.

Kasutatud kirjandus:

Downes, S. (2005, oktoober). E-learning 2.0. eLearn Magazine. Loetud aadressil http://elearnmag.acm.org/featured.cfm?aid=1104968