Õpikeskkonna ja -võrgustiku roll õpiprotsessis

Oma esimeses ülesandes valisin ma lugemismaterjaliks Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments.  Omapoolsed mõtted lisasin kursiivis artikli kokkuvõttele.

Õpikeskkond minu jaoks tähendab ükskõik mis keskkonda, mis pakub õppimisvõimalust. Olgu selleks eesmärgistatud tund, eluline olukord metsas või lõbus ajaviide veebis. Virtuaalne õpikeskkond on seega õppesisuga keskkond veebis. Kuid kas ikka on? Artiklis on esitatud küsimus: kas virtuaalne õpikeskkond kehtib kõigi hariduslike sisuga veebilehtede kohta? Mina oleksin vastanud jaatavalt- sellest ka huvi artikli lugemisse süveneda.

Autorid on välja toonud rida punkte, mille alusel defineerida virtuaalset õpikeskkonda.

  • E-õppekeskkond on disainitud inforuum: Keskkonnas olevat teavet kasutatakse hariduslikel eesmärkidel. Sellel on mitu autorit. Infot säilitatakse ja struktureeritakse.  Keskkonnas esitatav sisu käib ajaga kaasas. Infole lisavad väärtust metaandmed.
  • Virtuaalne õpikeskkond on sotsiaalne- omavaheline info jagamine muudab keskkonna tulemuslikumaks (turning spaces into places)
  • E-keskkond on selgelt kujutatud- sisu võib olla esitatud nii tekstina kui 3D graafikani välja. Kuigi tihti ei ole esteetilisel poolel suurt rõhku, mõjutab see õppijat. See motiveerib ning loob eelduse, et seda keskkonda kasutatakse. Selle mõju ei pruugi olla väga pikaajaline. Küll aga võib keskkonna kujundus-lahendus mõjutada info edastamist- nt virtual museumLugedes virtuaalse muuseumi näidet tekkis mul endal tahtmine antud õppeülessannet lahendada- põnev, eluline ja palju praktilisem, kui ise mööda muuseumi edasi-tagasi joosta.
  • Õpilased pole mitte ainult aktiivsed osalised, vaid uue teadmuse loojad- nt õpilastel on ülessanne lugeda, uurida ja seejärel luua ajaleht. Kaasatud võiks olla mitu õppeainet (multidistsiplinaarsed projektid). Veebi saab projekti erinevaid osi üle kanda- seal hoitud info on taasesitatav, ligipääsetav. Mulle nii õpetaja kui õppijana meeldivad ainetevahelisi projekte teha- need on tihti palju elulisemad, praktilisemad, aitavad luua olulisi linke erinevate teadmiste vahel, hästi läbimõeldud (süsteemsed) ning hoiavad kokku aega ja tarbetut rapsimist.
  • E-õpe pole lahendus ainult kaugõppijatele, vaid hea vaheldus ka klassiruumis- täiskasvanud/kaugõppija puhul on üheks teguriks vahemaa, kuid samas ka ajalimiit. Enamus õppureid töötavad samal ajal ning kontakttunde pole tihti võimalik külastada. Samas põhi- ja keskkoolides toimuvad kontakttunnid, kuid seda saaks rikastada e-õppe võimalustega (lisalugemised jne). Ingrid Maadvere (2008) kirjutab oma blogis, et e-õppeskkond ongi nagu klassiruum, ainult veebis. Sealt ei tohiks puududa tahvel, raamatud, õpilased ja õpetaja.
  • E-õppekeskkonnad ühildavad tehnoloogia võimalused ning erinevad pedagoogilised lähenemised- kui õpilane on keskkonnas hätta jäänud, siis kuidas jõuab abi temani. Microworldidele on etteheidetud vähest võimalust saada tuge ja abi. Siinkohal oli tore äratundmisrõõm- link teise õppeainega. Olles just koostanud “Õppedisaini” blogipostitust erinevatest õpisüsteemidest, kus kirjutasin “Rahamaa” keskkonnast. Erinevalt artikli autorite seisukohast võin väita, et “Rahamaa” keskkonnas on abipakkumisele küll hoolega mõeldud.
  • Enamus e-õppekeskkondi kattuvad ka füüsilise keskkonnaga- Mõned keskkonnad on ülesehitatud ainult veebipõhiseks- eesmärgid õppekava, õppimine ainult veebi kaudu. Küll aga on paljud keskkonnad seotud ka kontakttundide sisudega- tundides kasutatavad konkreetsed vahendid, raamatud jne. Tundides korraldatakse arutelusid, grupitöid. Minnakse eksursioonile, rollimängud.  Keskkondade vahele pole vaja joonistada konkreetseid piire- põhiline on neid keskkondi siduda, mitte eraldada. On vahendeid, mille piir on füüsilise ja virtuaalse keskkonna vahel  hägustunud- reaalselt liigutad vahendeid ja see mõjutab e- keskkonda; reaalajas toimuv arutelu e- keskkonna kaudu.

Kas e-õpe täiustab haridust?

Autorid on seisukohal, et selleks on potensiaalne võimalus, kuid tõenäoliselt mitte. Mind selline seisukoht taaskord üllatas. Tahaksin vastu vaielda- kasutades ainult “vanu, häid-tuntud” meetodeid võib küll lastele info edastada, kuid üks väga oluline komponent jääb puudu- tänapäevasus. Valmisolek iseseisvaks eluks tänapäevases maailmas. Kuidas me õpetame lapsi olema loovad ja julged innovaatorid, kui õpetajad ei julge oma mugavustsoonist lahkuda? Küll aga järgnevaga suutsid autorid oma väidet selgitada.

Ei ole aus väita, et e-õppekeskkonnad muudavad õppimise efektiivsemaks või vähendavad kulutusi haridussüsteemis. On küll välja toodud võimalikud positiivsed mõjud, kuid on raske luua õigeid tingimusi, et need ka reaalselt teostuksid. Kulutused on alati olnud valusaks murdepunktiks, kuid kogemus näitab, et lihtsus peitub prioriteetides.

Väljataga, Pata ja Priidik (2009) kirjutavad, et õppimise efektiivsust mõjutab õpilase hoiak. Kui õpilane on kaasatud  keskkonna loomisse või kui õppija ootused ja keskkonna pakutavad võimalused kattuvad, suurendab see õppimise tulemuslikkust.

Kas saab üldse võrrelda- halvasti koostatud materjal internetis või väga hea õpetaja õpetamist? Kui neid võrrelda, siis ei saa mõõta efektiivsust vaid  võrrelda neid kui kahte erinevat õpetamismeetodit. Iga meedium/meediavahend pakub erinevaid võimalusi: arvuti võib arvestada õppija individuaalsust ning vastavalt sellele  luua juhised (kuid mitte kõik keskkonnad). Mõju on võimalik, kuid selleks tuleb kasutada õigeid vahendeid õiges olukorras.Kas saab väita, et mõned arvutiprogrammid on edukad, kui neid ei võrrelda mitte õpetajaga vaid hinnatakse õpilase teadmisi enne ja pärast selle kasutamist, seda eriti iseseisva õppetarkvara puhul. Siiski mõjutab seda pedagoogiline kontekst, milles seda kasutatakse. Õpiülessanne mõjutab palju. Nt tavalise harjutamiskeskkonna juures otsida üles viga (mis vihjab ka sellele, et kõik veebist leitav info pole tõene). Kokkuvõtteks võib öelda, et õppetarkvara efektiivsus on seotud pedagoogilise kontekstiga, kus seda kasutatakse: õppeülessanne, milles kasutatakse e-keskkonda, õpetaja kaasatus, ajalimiit, vahendite olemasolu jne. Ja see pole mitte ainult tehnikaga nii- kõikide hariduslike uuendustega kaasnevad kitsaskohad, enne kui need muutuvad edukateks.

Esimeseks ilmselgeks  võimaluseks peetakse virtuaalsete keskkondade juures suhtlemisvõimalust- nt teksti-põhine vs videod. Jällegi need võimalused on potensiaalselt efektiivsed. Lisaks tuleb õpilaste tähelepanu pöörata viisakale suhtlusele ka veebis. Ning tihti vihjatakse ka asjaoludele, mis lähevad virtuaalses keskkonnas kaotsi- näoilmed, kehakeel, intonatsioon.  Küll aga püütakse neid asendada. Näiteks kirjutades kaaslasele pikka vastust lisatakse sellele enne teade “Oota ma vastan” või kui sa soovid oma mõtet jätkata, lisatakse poolikule lausele “…”.  Sellised märgid on saanud virtuaalsete suhtluskeskkondade osaks. Ka emotikonid on tõenäoliselt sealt alguse saanud.

Autorite arvates pole eriti innovatiivne filmida oma õppematerjali ning see videona veebi riputada.  Samas tuuakse välja “mitte-sõnaline” suhtlus, kus tegelikult kasutatakse ikka sõnu. Nt whiteboard. Selle kohta pidin kohe infot juurde otsima. Tundus algeline, kuid meenutas mulle Padletit veidi.

Lisaks juureldi ka suhtluskogukonna (community) mõiste juures ning leiti, et see teki kohe, vaid see nõuab palju aega, suhtlemist, ühiseid eesmärke ja jagatud kogemusi. Olulisena toodi välja, et suhtluskogukondi on õpetajatele vaja, kuna neil ei ole eriti võimalust üksteise tunde külastada, materjale vahetada.  Mina ei kujutaks oma elu ette ilma suhtluskogukondadeta- lasteaednikud facebookis, haridustehnoloogide võrgustik. See aitab kogemusi vahetada ning tunda end olulise lülina suures pildis.

Internet pakub suurel hulgal infot ning see täieneb ajajooksul. Tuuakse välja ka ohtusid: info kvaliteet on übaühtlane, seda ei kontrollita; info üleküllus- sa ei leia, mida otsid; infot ei filtreerita- õpilased võivad sattuda infole, mis ei käi õpetaja väärtushinnangutega kokku; info ei ole struktureeritud üheselt; metateabe puudumine- kes on info autor, kui usaldusväärne see allikas on.

Kõik ohud on õigustatud, kuid see ei tohiks takistada kedagi inetrneti võimalusi kasutamast. Oluline on ohtusid teada ning vastavalt sellele käituda. Loomulikult kasutatakse ohtusid ära näitamaks, et e-õpe on “ohtlik”, ebavajalik ning pigem tuleks kasutada igivanu meetodeid ja ainult raamatuid (kuna seal on puhas kuld!). 

Luues e-õppekeskkonda on loojal võimalus info õigsust kontrollida, kogudes infot mis on tõene, asjakohane, moraalne.  Samas andes õpilastele võimalus infot otsida internetist, õpivad nad infootsingut ning teavet kriitiliselt hindama. Neid oskusi vajab õpilane ka igapäevaselt, puutudes iseseisvalt digiühiskonnaga kokku. Meedia ümbritseb ju meid kõikjal.

Virtuaalne keskkond annab hea võimaluse teha koostööd ning koos õppida- virtuaalsed keskkonnad loovad selleks hea võimaluse. Ometi mõjutab antud õppimist veel grupi suurus, keskkonna valik, ülessande olemus jne. Kaugõppijana ei kujutaks ma elu ilma tehniliste vahenditeta ette- ja ma usun, et antud olukorda ei mõjuta asjaolu, et õpin haridustehnoloogiat. Sellised võimalused tulevad kasuks iga kooliastme ja eriala puhul.

“Kas see töötab?”- õpetajate põhiline murekoht. Mitte ainuüksi teadmine, et keskkonda on lihtne kasutada ja see on turvaline, vaid kuidas aitab see eesmärke saavutada? Kui kaua on lapsed nõus antud keskkonnaga tegelema? Kuidas nad selle vastu võtavad? Kauaks huvi jätkub? Nendele küsimustele tahaksin vastust leida ka mina- et ise kasutada ja et oskaksin ka kolleege toetada.

Õpetajad hindavad keskkondade juures praktilisust- kuidas aitab keskkond tema tööd kergemaks ja tõhusamaks teha. Samuti mõjutavad kasutamist ka kolleegid- kes kuidas kasutab, omavahel jagatud materjalid ja kogemused. Kogukondade olulisus! Info liigub praktikult praktikule, võib olla koos soovitustega, julgustades katsetama. Lugesin Õpetajate Lehest Mare Rossmanni (2017) artiklit noore õpetaja kannatustest. Artikkel oli küll veidi teisel teemal, kuid mulle jäi meelde sealt hea mõte:”Meistriks ei sünnita, vaid kasvatakse!”.  Me (õpetajatena) peame üksteist toetama ja julgustama, muidu ei toimu ka innovatsiooni. 

Virtuaalne keskkond on koht innovatsiooniks

Kuigi ei saa tõestada e- õppekeskkondade efektiivsust, tuleb tõdeda, et oluline on võimalus õpetajatel katsetada uusi lähenemisi. Õpetajad, kes kasutavad erinevaid keskkondi õpetamisel tõdevad, et nad on kogenud ühiskonna pahameelt, tehnilist ebaõnne, nad riskeerivad, murravad läbi rutiini. Need õpetajad valmistavad oma õppetunde palju kauem ette kui neilt on eeldatud. Aeg on oluliseks teguriks. See on oluline faktor õpetajatele, kes valmistavad tunde ette. Nad on eestvedajad ja arendajad. Küll aga on sellel ka negatiivne mõju: õpetajad kulutavad palju energiat, et leida sobivad vahendid, leiutavad uuesti jalgratast, kulutavad kogu energia tehnilistele vahenditele mitte õppesisule. Kuidas toetada huvitatud õpetajaid nii, et huvi säiliks? Olen kogu eelneva lõigu sisuga täielikult nõus. Küll aga oleksin oodanud sellele küsimusele ka vastust.

Virtuaalne õppekeskkond- süsteem, mis koosneb disainitud inforuumist, sotsiaalsest keskkonnast/kohast, osalejatest, kes on aktiivsed ja vahetud loojad. E-õppekeskkondi kasutades ei pruugi õpe olla alati efektiivne. Õpe peab olema seotud õppeeesmärkidega ning keskkond peab toetama tulemuse saavutamist. 

Õppijana olen ise kokku puutunud erinevate e-õppekeskkondadega. Näiteks Moodle, eDidaktikum, Edufeedr, blogid, Trello, Padlet jne. 

Õpetajana olen kasutanud eKooli, eLasteaeda, Eliisi, Stuudiumi (õppeinfosüsteemid); blogi; Rahamaa.

Loodetavasti saan varsti antud nimekirju jätkata!

 

Kasutatud materjalid:

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions. [PDF]

Maadvere, I. (2008, 21. november) E-õppe keskkonnad [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil: http://tiigrihypeharidustehnoloog.blogspot.com.ee/2008/11/e-ppe-keskkonnad.html

Rossmann, M. (2017, 25. august). Miks tunneb noor õpetaja end koolis nii üksi? Õpetajate Leht. Loetud aadressil: http://opleht.ee/2017/08/miks-tunneb-noor-opetaja-end-koolis-nii-uksi/

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut. [PDF, 14,7 MB]

 

Advertisements

Õpisüsteemide näited

http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/KAA6003/Lasteaed/index.html

Õppematerjal “Õppekasvatustegevus lasteaias” on välja töötatud Tallinna Ülikooli eelkoolipedagoogika osakonna lektori Tiia Õuna poolt. Õpiobjekt sisaldab nii teoreetilist materjali, infot lisalugemise kohta kui ka reaalseid ülesandeid. Lisaks ilmestavad uut infot videonäited ning toetavad küsimused nende analüüsimiseks. Materjali lõpus on interaktiivne test enesekontrolliks.

Antud materjal on mõeldud iseseisvaks õppimiseks. Info on hästi struktureeritud ja eesmärgistatud. Õppija saab materjali läbida omas tempos. Keskkond on lihtne ning kergesti jälgitav.

Õpisüsteemi tüübiks on computer- based instruction (CBI). 

http://www.rahamaa.ee/

Interaktiivne mängukeskkond Rahamaa on mõeldud 5-9 a lastele õppimaks rahaga seotud teemasid. Mängu on lõimitud erinevad õppevaldkonnad- erinevad ametid, lihtsam matemaatika, Vana-Egiptuse kultuur, teadmised talupidamisest, eelarvest jt. Lisaks on sisaldab mäng väga elulisi teadmisi.

Õpilane peab endale kasutajakonto tegema (väga lihtne registreerimine) ja seejärel läbi erinevate tegevuste raha koguma. Seejärel on võimalik tal ostelda erinevates poodides või reisida ajamasinal. Raha kogumiseks tuleb “käia tööl”- lahendada erineva sisuga ülesandeid. Lisaks saab ta teha eelarve- teha erinevaid valikuid, kuhu raha sel hetkel just paigaldada ning sellega kaasnevad teatud tagajärjed (nt jätsid katuse parandamata ja ostsid selle raha eest hoopis uued teksad- ühel hetkel hakkab katus lekkima ning automaatselt mahaminevad kulutused remondile on juba märksa suuremad).

Keskkond on dubleeritud eesti keelde. Vajadusel saab pöörduda “Abiinfo” lehele või klõpsata “presidendil”, kes kordab viimati antud käsklust. Esilehelt leiab õpetaja ja lapsevanem lehekülje, kuhu on kogutud soovitused, kuidas Rahamaa mängu siduda muude tegevustega. Mäng on reklaamivaba ning tasuta internetist kättesaadav.

Õpisüsteemi tüübiks on microworld.

 

 

Õppedisaini 1. loeng

Pühapäeva alustasime põneva ja mulle täiesti võõra õppeainega “Õppedisain”. Loomulikult võisin aimata selle sisu, kuid pigem kaldusid mõtted tõesti sinna esteetika poolele. Küll aga sellele ideele tegi õppejõud kiiresti loengu alguses lõpu.

Õppedisain keskendub  õppeprotsessi ja õpikeskkonna süsteemsele kavandamisele, mille eesmärgiks on muuta õppimine tulemuslikumaks, tõhusamaks, huvitavamaks.

Eluline näide kättejuhtuva mööbliesemega oli vägagi asjakohane- olles ise varem veidi turundust ning tootmist õppinud, oli kerge seda juba olemasolevate teadmistega siduda.  Ja sealt edasi samm sammult haridusteemadele liikudes oli meeldiv, et õppejõud selgitas igat mõistet (õpi- ja õppe- erinevus; õppimine, õpetamine).

Ja hetkeks tundus, et aine polegi nii keeruline kui olin kartnud- nagu välk selgest taevast- megaprojekt gümnasistidega, meie disainime, õpilased viivad ellu, ainevaldkondi lõimiv, eluline probleem…

Õnneks liikusime teemadega edasi. Avatud õppedisain oli mulle vägagi tuttav teema. Töötades igapäevaselt eelkooliealiste lastega, on äärmiselt oluline oma õppetegevust käigu pealt muuta, täites siiski püstitatud eesmärgid. Ja kindlasti ei saaks ma oma töö juures  teadmisi lihtsalt edasi anda- alati läbi aktiivse tegevuse ja loodetavasti muudame mõne lapse maailmapilti positiivselt.

Loengu parimaks osaks olid lektori väga head, harivad näited. Teemad ei piirdunud vaid rangelt hariduse ja õppedisainiga, vaid teoreetiline materjal oli oskuslikult lingitud humoristlike näidetega erinevatest eluvaldkondadest. Avardas ka silmaringi.

Jõudes loengus aga õpisüsteemide ja õpidisaini mudelite juurde, läks silme eest kirjuks. Oli väga palju infot, palju võõrkeelseid lühendeid ja skeeme. See kõik pani proovile konspekteerimisoskuse. Ja kahjuks oli ajutegevus jõudnud sinna punkti, kus isegi head näited ei aidanud. Need teemad nõuavad veel lisalugemist ning süvenemist.

Rääkides aga lisalugemisest, leidis aset tõeliselt huvitav pööre.  Olin just eDidaktikumis lisalugemiseks mõeldud artikleid otsimas, kui sattusin juhuslikult kogu õppematerjalide listile. Sel hetkel arvasin, et olen antud aine juures ja olin üllatunud selle mahus ja teemades. Kohe Mart Laanpere materjali lähedal  köitis mu tähelepanu aga Grete Arro ja Kati Ausi artikkel Õpetajate Lehes “Õppimise hästi hoitud saladus”, mis tundus põnev. Süvenesin artiklisse, olles sellest lummatud. See kõnetas mind, kuna hetkel endal see teema tööl päevakorras. Lisasin oma esimese emotsiooni põhjal ka blogipostitusse juba sissekande (“Artikkel, kus käsitletakse laste võimekuse teemat. Seal on välja toodud, et juba koolieelses eas kujunevad lastel välja jäävususkumused, mis otseselt mõjutavad nende õpitulemusi põhikoolis. On väga oluline arvestada oma töö juures, millist keskkonda lapsele pakkuda. Kavatsen artiklit jagada ka oma meeskonna ning lapsevanematega. Väärt lugemine!”). Avades uuesti eDidaktikumis õppematerjalid, avastasin, et tegemist oli eksitusega. Siiski olen väga rahul oma leiuga ja hetk enne delete nupu vajutamist tekkis mõte- tegelikult saab ka antud artiklit õppedisaini teema juures analüüsida. Õpetaja seisukohad õpilaste võimekuse osas mõjutavad otseselt tema valikuid. Milliseid õppetegevusi planeerida? Millist strateegiat kasutada? Läheneda lineaarse struktuuriga või on õpetajal julgust proovida “laadaplatsi”? Kas õpetaja on ise valmis eksima ja sellest õppima? Või usub õpetaja samuti, et võimekus ja õppimisvõime on kaasasündinud ja konstante?

Igatahes kavatsen ka “õigete” lisalugemiste juurde kohe asuda!

 

 

 

Innovatsioonitehnoloogia 1. loengu muljed

Minu magistriõpingute esimeseks loenguks osutus “Innovatsioonitehnoloogia” 1. loeng. Kui õppejõud esitas küsimuse “Mis on minu jaoks innovatsioon?”, sain ma oma mõttekaardile kirja kolm märksõna. Üldises plaanis ju tean selle tähendust- midagi uut. Jõudes aga ühise aruteluni, muutus õpetaja koostatav mõistekaart nii mitmetasandiliseks ja sügavaks, et mul tekkis tunne- “ei tea ma midagi!”

Huviga asusin loengut kuulama ja kaasa mõtlema. Innovatsioon muudab hoiakuid, tooteid, protsesse- kõik tundus vägagi loogiline ja mõistetav. Ometi polnud ma siiani sellele eriti mõelnud. Elulised mõisted pikituna teoreetilise materjali vahele aitasid uusi termineid paremini mõista.

Jõudes teemaga aga erinevate teoreetiliste käsitluste juurde, läks asi huvitavaks. Juba püüdsin analüüsida nii enda käitumist kui mõelda ka oma organisatsiooni peale. Ise ma kuulun tõenäoliselt “varajaste omaksvõtjate” hulka. Kuidas aga tuua kaasa muutusi oma kolleegide käitumises? Siiani olen liiga vara alla andnud ning “otsustamise” etappi pole jõudnudki.

Loeng sisaldas palju uut, kuid kindlasti parimaks leiuks oli Steve Jobs´i/Pablo Picasso tsitaat “Head kunstnikud kopeerivad, suurepärased kunstnikud varastavad!”. Tundub, et see tsitaat saadab ka meie edaspidiseid õpinguid.

Õpileping

Aine “Õpikeskkonnad ja -võrgustikud” õpileping

Teema

Eelnevate haridustehnoloogiliste ainete läbimisel olen kogunud enda kasutusse mitmeid õpikeskkondi. Olen koostanud enda jaoks ka vastavasisulise mõttekaardi, et vahel oma mälu turgutada. Antud aine käigus sooviksin oma kaardile lisada põnevaid uusi keskkondi, mida saaksin kasutada töös lastega nii lasteaias kui põhikoolis. Lisaks kuluks ära kogemus ka ise koolituskeskkonna loomisest/õppesisu koostamisest, et tulevikus ehk kolleege e-õppe abil toetada. Ja kindlasti sooviksin teada, kuidas kogu infotulva ja erinevaid keskkondi hallata.

Eesmärgid

  • Oman teadmisi ka põhikooli õpikeskkondade kohta- tuleviku-töökohas sooviksin õpetajaid toetada
  • Täiendan oma õpikeskkonna mõttekaarti eelkoolipedagoogilise materjaliga
  • Leian võimalusi suhtlusvõrgustike kasutamiseks igapäevatöös
  • Oskan koostada erinevate õpikeskkondade kogumi, mida oleks mugav kasutada- aja kokkuhoid, vajaliku kiire leidmine.

Strateegiad

Ainet läbides kogun võimalikult palju infot ja seejuures pean silmas kahte fooksugruppi- lasteaed ja põhikool. Lisaks leian lahendusi ka kolleegidele koolituste/materjali jagamiseks. Jooksvalt lisan huvipakkuvaid keskkondi oma mõttekaardile. Osalen loengutes, olen aktiivne, vajadusel küsin abi. Tutvun lisamaterjalidega. Vajadusel loon kontod erinevatesse suhtlusvõrgustikesse, et saada praktiline kogemus (alustasin Twitterist).

Vahendid/ressursid

Kõige tähtsamaks vahendiks on kindlasti isiklik sülearvuti ning piiramatu mahuga traadita võrk kodus. Küll aga pole aeg piiramata mahuga- seega võtan endale aega ainega tegelemiseks, et uurida ning katsetada. Olemasolevat mõttekaarti täiendan mindmapi abil.  Üheks äärmiselt vajalikuks komponendiks on ka kursusekaaslased, kellega soovin läbi suhtlusvõrgustike ühendust pidada (ja loodetavasti ka peale õpingute lõppemist)- hea võimalus moodustada oma väike võrgustik. Loengutes osalemiseks vajan oma autot- või äärmisel juhul ka ühistransporti.

Hindamine

Hinnata saaksin kindlasti oma reaalset mõttekaarti, kuhu olen lisanud juurde uued õpikeskkonnad, millest pooled võiksid olla sobilikud ka põhikoolile. Lisaks olen koostanud õppesisu või päris uue keskkonna toetamaks oma kolleege. Olen leidnud kolm uut võimalust kaasamaks oma töösse suhtlusvõrgustikke (ning loodetavasti on üks keskkondadest minu jaoks uus). Olen koostanud endale õpikeskkondade kogumi, mille abil leian kiirelt ja lihtsalt vajalikud lingid.

Edu meile!